Mere leib on soolane, ning eelkõige seetõttu on kala olnud meie kaaslaseks aastatuhandeid. Ja kes siis veel ei peaks kalast lugu pidama, kui eestimaalane, kellel kolmest küljest vesi vastas. Meie saarte asukad on ju aga suisa mere sees.

Kala merest kättesaamine pole igale mehele konti mööda. Meri nõuab oma „kündjalt“ vähemalt aupaklikku suhtumist, loomulikult veelgi soovitavam armastust. Siis on meri ka tema vastu helde. Selleks, et „merehõbe“ veel samal päeval sinu toidulauale jõuaks, peab kalur enne koitu merele minema.

Eestimaa kolmandas küljes on küll järv – Peipsi, kuid selle rannaelu ei erine millegi poolest meie mererandadest. Ka suurem osa kaladest on sama nägu. Ja milles see Läänemere põhjaosa järvest erineb – samuti ümberringi kallas vastas ja hulgaliselt jõgesi soolast merevett lahjendamas.

Eestimaad ümbritsevad veed on senini suutnud inimtegevuse kahjulikele mõjudele vastu seista ning on rõõmustavaid märke ka sellest, et inimkorilase teadlikkus looduslike võimaluste piiratusest kasvab. Kalavetele jäävad peamiselt need kalurid, kes soovivad, et ka nende pojad jäävad nende ametit jätkama.

See annab lootust, et meie ka edaspidi saame nautida:

- lõhevõileba, kus see lõheviil küll ei ole nii roosa, kui pigmentidega pikitud norra kasvatatud lõhel, kuid maitselt võrratult hõrgum;

- kus otse suitsutusahjust tulnud latika, rääbise või lesta lõhn sunnib unustama endale määratud dieedi;

- kus laagerdunud vürtsikilu kummutab väite, et inimtoiduks kõlbab vaid suur kalajne.

Loodame ka, et meie arvukad väikejärved saavad inimeselt abi oma võimaluste avanemiseks ilma nende kultuurtiikideks muutmata.

Kõigeks selleks on vaja, et oleks määratud seaduslikult tunnustatud „peremees“, kelle lasub vastutus. Praeguste kriteeriumitega kohustatud riigiametnikul pole millegagi vastutada.