Kohaliku köögi eripärad
Muistsed kombed
Toidulaud tänapäeval
Tarbijauuringute tulemused
Eestimaa on pisike maatükike Läänemere ääres, kus inimesed muutuvad aastaaegade vaheldumise rütmis. Sügistalvine eestlane on aeglane ja endassetõmbunud, suvine oluliselt erksam ja suhtlemisaltim. Päevavalgus ja õhusoojus määravad ka eestlase söömisharjumused. Pimedus ja pakane toovad lauale hapukapsad ja ahjupraed, süldi ja verivorsti, paksud supid ja pajaroad. Suviti saab eestlane poolenisti söönuks pelgast päikesese ja soojusest, ülejäänud kõhupoole täidavad värsked aiasaadused, kartul ning kõik muu kerge ja värske.
Ka Eestimaa külalistele on kõhurõõmude vaatevinklist parimaks ajaks hilissuvi, kui põhjamaa loodus esitleb oma aastaloomingut, kuigi maitsmisväärset leiab siit teistelgi aastaaegadel. Restoranid pakuvad rahvusvahelise köögi tuntud roogasid, lõunatada võib ka itaalia, mehhiko, jaapani, india ja veel mitut eksootilist moodi. Kohvikud meelitavad möödujat kohvi, värskete kookide ja saiakeste jumaliku aroombuketiga. On pitsabaare ja bistroosid, lisaks ülemaailmsete kettide kiirsöögikohad.
Kohaliku köögi eripärad
Tuntu ja ettenähtu kõrval pakub uudishimulikule tulijale avastamisrõõmu kohalik köök. Viimane sisaldab muuhulgas ka võimaluse, et mõni päris tuttava nime või näoga roog on oodatust teistsugune. Näiteks ei kanna vinegreti nime siin mitte kaste, vaid vene algupäraga õli-äädikakastmes segasalat, mis sisaldab kodupeeti, värsket hapukapsast ja -kurki, õuna ja sibulat. Kotlet on praetud hakklihakoogike, mujal kotletiks kutsutud naturaalne sealihatükk aga kannab Eestis karbonaadi nime.
On teisigi lihtsaid kõhurõõme, mida mujal ei leidu. Nii jääb võõrsile väljarännanud eestlane alatiseks taga igatsema hapendatud rukkileiba ja hapukapsast. Pärisomaks peavad eestlased ka sea- või vasikalihast ja -jalgadest keedetud, vürtsidega maitsestatud sülti. Omaette fenomen on 12 erineva vürtsiga valmistatud kuulus Tallinna kilu, mida tänapäeval säilitatakse plekktoosides, vanasti aga kaheliitristes plekkmannergutes.
Soolasilk kipub linnades oma tähtsust kaotama, asemele on astunud praetud räim, mida süüakse esiti kuumalt, seejärel külmalt, ülejääk aga marineeritakse. Kalasõber ei lase mööda juulis-augustis ette tulevat võimaliust maitsta praetud või grillitud lesta, võrratu maitseelamus on kuum lõhnav suitsulest. Selliseid delikatesse nagu sprotid, marineeritud või suitsuangerjas ja röstitult marineeritud silm leiab purki või karpi panduna kauplusest aastaringselt.
Eesti üks omapära on metsaseened, mida võiks kutsuda ka taimetoitlase ulukilihaks. Marineeritud riisikad või salati soolariisikatest hapukoore ja sibulaga leiab peolaualt, hapukoorega seenekaste on aga armastatud igapäevaroog. Kui seenesaak on kehv või aega metsaminekuks napilt, rahuldutakse ka kultuurseentega.
Eestlase armastatuimaks lihaloomaks on alati peetud siga. Sealiha tavalised kaaslased on kartul ja hautatud hapukapsas. Ainulaadne roog on mulgikapsas - hautatud hapukapsas kruupide ja rasvase sealihaga, mida ka poest purkipandult saab. Eestlase keelele ja kõhule on armas sealihaga keedetud hapukapsasupp, millele mõnel pool porgandit, teisal tangu-kruupe lisatakse. Teine rahvuslik supp on suitsusealihaga keedetud hernesupp, milles herned vastavalt tegija maitsele kas hulbivad tervetena selges leemes või on lastud hoopiski paksuks püreeks haududa.
Muistsed kombed
Eestlase igapäevane toidulaud pole kunagi olnud liiga rikkalik, mistõttu ka head isu soovimine pole siinmail sügavalt juurdunud. Lauda istudes on eesti talupoeg soovinud oma perele hoopiski jätku leivale. Kui mõned eriti rasked näljaperioodid välja arvata, ongi eestlase laual ikka jätkunud tumedat hapendatud rukkileiba.
Ajas sada aastat tagasi minnes oli toidulaud praegusega võrreldes talupoeglikum, tänaseni säilinud piirkondlikud erinevused aga veelgi teravamalt piiritletud. Kehval kivisel pinnasel elav ranna- ja saarerahvas sõi leivakõrvaseks peamiselt soolasilku, vinnutatud või suitsutatud kala. Jõukamates sisemaa taludes kasvatati leivavilja kõrval ka karja, millest üle talve peeti vaid piimalehmad ja tõuloomad. Oinale sai saatuslikuks mihklipäev (29.september), mardipäeval (10. november) oli laual hani ja kadripäeval (25.november) kana. Enne jõulu veristati nuumsiga, millest pidi peale pühaderoogade valmistamist soolaliha ja -peki näol jaguma kuni järgmise sügiseni.
Argipäevadel oli talumehe laual kruubipuder hapupiima või koorega keedukartul, mille juurde anti kohupiima või soolasilku, suurtel pühadel ka võid, liha ja munaputru. Suurtaludes, kus pererahvas rahapunga nööre väga kõvasti kokku ei kiskunud, sõid sulased ja tüdrukud perega sama toitu. Kitsi taluniku tööpere laual olid enamasti vaid kartul, leib, jahurokk ja soolasilk.
Levinud jookideks olid linnusekali, meekali ehk mõdu ning kevadeti ka kasemahl. Jõuludeks ja muudeks pühadeks pruuliti lahtistes anumates linnastest või suhkrupeedist magusat koduõlut. Suurematel saartel on õllepruulimine alati olnud tõsine ja tähtis tegevus, mille salanipid on mandrimeestele tänini kättesaamatuks jäänud. Mekkimisel mahedat, kuid mõjult salalikku õlut pruulitakse vaatides ja pakutakse puust õllekannudes.
19. sajandi viimaseks veerandiks oli alguses tugevat vastuseisu leidnud kartul muutunud märkamatult eestlase üheks põhitoiduks. Pisitasa levisid mõisate ja linnaülikute köökidest linnakodanike ja jõukamate talunike lauale vürtsid ning mitmed uued road, nagu manna- ja riisipuder. Laadapäevadel oli külanoormeestel võimalus kostitada tüdrukuid magusa kollase saiaga, mis pikaks ajaks jäigi laadasaia nime kandma. Vürtspoodidesse tuli müügile soolaheeringas, mis ohtrale kodumaisele kalavalikule vaatamata palju pooldajaid leidis.
Veel neli inimpõlve tagasi sõi eesti talupere ainult kodus ning söögilauas oli alati koos kogu pere. Söögiaeg oli tõsine, isegi pühalik toiming, mille ajal ei tohtinud sõnagi rääkida. Söömisega liitus arvukalt vanu kombeid, mida pidi rangelt jälgima, et kogemata mitte nälga või muid õnnetusi majja tuua. Toitu ei tohtinud lauale tilgutada, kuna siis pidi tulevane kaasa olema joomahimuline. Pärast sööki laud koristati ning pühiti puhtaks valge lõuendrätiga. Söögilaua pühkimine palja käega tähendas tüli, paberi või villase lapi kasutamine aga nälga ja viletsust.
Kuid ajad muutuvad, ja meie koos nendega. Nii polegi tänasel Eestimaal enam kindlaks kujunenud söögiaegu. Hommikust sööb enamik eestlasi kodus: pudrusööjad vaaritavad endale helbeputru või valmistavad kiire müslieine, kohviinimesed mõnulevad kohvi ja võileibadega. Keskpäeva ja kella kolme vahel võetakse lõunaeinet, mis ühtedele tähendab kodust kaasavõetud võileiba otse töökohal, teistele aga tõsisemat söögiaega restoranis, kiirsöögikohas või baaris. Ka õhtust sööb igaüks ise ajal. Täies koosseisus saab perekond kokku nädalalõpu lõunalauas. Kehalise töö tegijad, eeskätt maainimesed, hindavad tänapäevalgi tugevamat rooga. Linnaelanikud, eriti nooremast põlvkonnast, valivad see-eest kergema toidusedeli. Eelistatakse väherasvaseid piimasaadusi: keefirit, kohupiima, jogurtit ja petipiima. Lihaletist valitakse broiler, taine sealiha või hästilaagerdunud veiseliha. Ostukorvidesse pannakse nii kodumaiseid kui eksootilisi puu- ja köögivilju kas toorel kujul, valmissalatitena või hoidistena.
Traditsioonilisest söögisedelist kinnipidamist võib täheldada eelkõige rahvakalendri tähtpäevadel, millest kõige olulisem on ammu enne ristiusu tulekut tähistatud paganlik jõul ehk jul. Kunagi kasinad jõuluroad saavutasid rikkalikkuse lae 1930. aastate lõpuks ning pole sellest peale oluliselt muutunud. Ei loe kõhn rahakott ega kaalujälgimine, sest kallil jõuluajal peavad ilmtingimata laual olema sült, sea- või hanepraad, ahjukartulid, hapukapsas ja verivorst. Nii algabki uus aasta eestlasele sageli paarinädalase dieedipidamisega. Kõik see jõuab aga järgneva üheteistkümne kuu jooksul kenasti unustusse vajuda ning kordub suure tõenäosusega järgmiste jõulude ajal uuesti. Sest jõulud on ainus aastaaeg, mil eestlasele soovitagu mitte jätku leiba, vaid pigem head isu!
Lia Virkus “Eesti köök” (AS Ajakirjade Kirjastus,
2003)
Tarbijauuringute tulemused
Eestlaste toitumisharjumustest ja toidukaupade ostueelistustest annavad põhjalikuma ülevaate Eesti Konjunktuuriinstituudi poolt teostatud ja Eesti Põllumajandusministeeriumi poolt tellitud iga-aastased tarbijauuringud. Uuringud baseeruvad küsitlustel, mis on viidud läbi Eesti elanike hulgas ja teevad kokkuvõtte küsitletute tarbimisharjumuste muutumisest aja jooksul.
Elanike toitumisharjumused ja toidukaupade ostueelistused (mai 2007)
Ekspertide seas läbi viidud fookusgrupi analüüsi tulemused (oktoober 2006)
Eesti Konjunktuuriinstituudi seniste uuringute tulemused seoses Eesti toidu määratlemisega (oktoober 2006)
Lastevanemate hinnangud laste toitumisharjumustele (mai 2006)
Huvitatus ja võimalused osta Eesti talude ja väiketootjate tooteid (aprill 2006)
Elanike rahulolu Eesti traditsioonilise toidu pakkumisega toitlustuses (aprill 2006)
Elanike toitumisharjumused ja toidukaupade ostueelistused (aprill 2006)
Puuvilja ja marjahoidiste valmistamise traditsioonid ja suhkru kasutamine hoidiste valmistamisel (november 2005)
Piima tarbimine Eestis (oktoober 2005)
Elanike suhtumine mahepõllumajandustoodetesse ja geneetiliselt muundatud põllumajandussaadustesse
(mai 2005)
Tüüpiline Eesti toit (mai 2005)
Elanike toitumisharjumused ja toidukaupade ostueelistused (märts 2004)
