Eesti toidud
TÜÜPILISED
TOIDUD
TÜÜPILISED JOOGID
ERILIST
Eesti rahvustoitudeks on ühtede meelest verivorst, teiste arvates jällegi värske kartul räimedega või hoopis mulgipuder, hapukapsad, kamatoidud, kanepitemp, piparkook, rukkileib.
Kui vanasti tehti toite ja jooke magusaks meega, siis tänapäeval on selline võimalus unustusehõlma vajunud.
Üsna tihti keedeti körti ehk jahusuppi, s.o ühtlast poolpaksu keedust. Jahukört keedeti vee sisse. Puder oli paks ja tihe toit, mida sai kamakana pihkugi võtta. Jahuputrudest keedeti Eestis kõige enam odrajahuputru. Keedeti kahel viisil: jahu lasti pikkamööda läbi sõrmede keeva vette või siis kallati jahu korraga soolaga maitsestatud keeva vette ega liigutatud enne, kui puder valmis.
Kastmetest olid kõige enam levinud silgusoolvesi ja soolane hapupiimakaste, millele oli lisatud koort ja sibulat. Kastmeks kasutati ka lihasoolvett, mis oli segatud odrajahu, muna või värske ternespiimaga ning läbi kuumutatud. Mõnikord lisati ka rasva ja liharaasukesi. Veel kasutati kastmetena silgukastet ja liha-keeduleeme pealmist rasvast korda.
Üsna kiiresti muutus populaarseks toiduaineks kartul, eriti meelsasti on vanad eestlased söönud küpsetatud kartulit, mida kasteti kohupiima sisse või siis pandi kartulile võid otsa. Kaunviljade (uba, hernes) osatähtsus oli vanasti suurem kui praegu.
TAVAD
Hommikuks soojendati kas eelmisel õhtul ülejäänud toitu, millele anti kõrvale leiba ja silku, keedeti jahukörti või mõnda muud kiiresti valmistatavat rooga. Lõunaks söödi sageli ainult leiba, silku ja hapupiima, et mitte kiiret tööaega toidutegemisele kulutada.
Kõige tavalisem toit nädala söögikordades oli kas õhtul või hommikul tanguleem. See keedeti veega, millele keetmise lõpul lisati nii palju piima, kui perenaine raatsis. Mõnel pool pandi juurde ka natuke rasva või võid. Tanguleent söödi leivaga, kõrvale võeti silku. Keedeti ka oa-, herne- ja läätseleent, samuti kapsa-, kala- ja lihaleent.
Vana kombe järgi algas loomade tapmise hooaeg mihklipäeval, kui tapeti lammas. Mardiks tapeti hani, kadriks kana, näärideks siga ja kevadpühadeks vasikas. Veiseid tapeti kas mihkli- või mardipäevaks.
Kodulinde kasvatati eeskätt munade pärast. Munarooga valmistasid neiud kosilastele, perenaised suurteks pühadeks, perekonnapidudeks, külalistele ja pühapäeviti.
Vanasti joodi toidu kõrvale värsket piima suhteliselt vähe, ikka oli toidulaual hapupiim. Ka võid kasutati üpris harva ja koort peaaegu üldse mitte. Olulised piimatoidud on olnud kohupiim ja sõir.
Iidsetest aegadest alates on rohkesti kasutatud toiduks seeni, marju, pähkleid ja muid metsasaadusi nii värskelt ja soolatult kui hapendatult. Kui varem olid seenetoidud levinud eeskätt Eesti idapoolsetel aladel, siis nüüd on seente söömine muutunud üldisemaks. Seenetoite on pakutud nii argi- kui pidupäevadel.
Magustoite hakkas eesti talurahvas valmistama alles eelmise sajandi algul. Varem tehti magusaid toite vähe ja ainult pühadeks või perekondlikeks sündmusteks, näiteks õllesuppi, sõirapudi jt. Magustoite valmistati “linnumagusa”, s.o mee abil, mida esialgselt hangiti metsast. Mesi oli talurahvale tähtis toiduaine ja üks tõhusamaid arstirohtusid.
Söögilauas istuvatele eestlastele soovitakse “Jätku leiba!” või “Jätku leivale!”, millele vastatakse “Jätku tarvis!” Viimasel ajal on üha tavalisemaks muutunud “Head isu!”.
Esimesed laialdaseks kasutamiseks mõeldud kokaraamatud ilmusid 19. sajandi lõpul, kuid päris esimene eestikeelne kokaraamat ilmus Tallinnas juba 1781. aastal. See oli rootsi keelest tõlgitud “Köki ja Kokka Ramat, mis Rootsi Kelest Eesti-ma Kele üllespandud on”.
Supp oli vanasti eestlasele kõige tähtsam toit. Kõige levinum oli hapukapsasupp. Tehti ka klimbi-, kartuli-, oa- ja hernesuppi. Suvel, kui liha ei olnud, keedeti suppi rasvaga või piimaga. Kui ikaldusaastatel muutus isegi aganaleib harulduseks, siis tehti kevaditi ja suviti naadi-, kõrvenõgese-, hapuoblika- ja ohakasuppi.
- õllesupp
- Piimasupp munaga
- Hapukapsasupp ubadega
- Kört
- Oasupp
- Piimasupp kruupidega
- Pulmasupp ehk pulmarokk
- Räimesupp
- Hapukapsasupp külma kartulipudruga
- Läätsesupp suitsulihaga
- Liha-klimbisupp
- Hapuoblikasupp
- Peedisupp
LIHATOIDUD
Liha oli talurahvale pigem maiuspala kui igapäevane toidus, seda söödi vanasti vähe, peamiselt sügisel ja talvel. Liha tarvitati tavaliselt soolatult ja ka suitsutatult. Suitsutati peamiselt sea- ja lambaliha. Värsket liha söödi pärast loomade tapmist. Toiduks kasutati kogu loom. Kohe pärast tapmist keedeti rupskisuppi. Ka veri kasutati ära, sellest tehti verileiba, verivorsti ja muudki.
- Seajalad tarrendis
- Sült
- Jõuluroog
- Verikäkid
- Verileib
- Veripannkoogid
- Verivorst
- Vasikalihalõigud taignas
- Suitsutatud lambakints
- Liha-kartulid
KALATOIDUD
Tähtsal kohal eestlase söögilaual on olnud alati kala, mida peamiselt tarvitati soolatuna. Värsket kala sõid rannikuelanikud peaaegu iga päev. Ka kala kuivatamine oli küllaltki levinud. Rohkem kasutati toiduks lesta, silku, haugi, siiga, särge, angerjat, räime, rääbist.
- Kuivatatud lest
- Soolatud räimed
- Hautatud kuivatatud kala
- Äädikaräimed
- Räimevorm
- Haugi pajaroog
- Võiga praetud värske haug
- Külm heeringatäidis mundris kartulis
- Räimerullid üleküpsetatud muna-sinepi kastmega
- Hautatud haug mädarõikaga
- Soolasiig lisanditega
- Kalarullid tarretises
AEDVILJA- JA SEENETOIDUD
Juurviljadest on eri aegadel olnud erinevad eelistused, kuid kaalikat, naerist, kapsast, kurki, peeti, kõrvitsat, tomatit on ikka ja alati hea meelega söödud. Aedviljadest söödi talvel kõige enam naereid, hiljem kaalikaid ja hapukapsaid. Naereid ja kaalikaid keedeti, küpsetati tervelt reheahjus ja kasutati teiste toitude lisandina.
Puuviljadest on vaieldamatu lemmik olnud õun, millele järgnevad ploom ja kreek.
- Küpsetatud koorega kartulid
- Lühikese leemega keedetud köögivili
- Magushapud värsked kapsad
- Mulgikapsad
- Hernetemp
- Kanepitemp ehk jurss
- Kartulisalat punapeediga
- Kartuli-kruubipuder ehk mulgipuder
- Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder
- Pikkpoiss hernestest
- Kruubi-seeneroog
- Soolaseenesalat
- Suur lahtine seenepirukas
MAGUSTOIDUD JA KÜPSETISED
- Meekakud
- Mulgikorbid
- Nisuleib
- Rukkileib
- Näärikakk
- Odrakarask
- Pulmakakk
- Kringel
- Marjavaht
- Mannakreem
- Leivasupp
- Hapupiimapannkoogid
- Kaetud kapsapirukas
- Ahjus küpsetatud õunad
- Keefiritarretis karusmarjadega
- Kohupiimapirukas
- Bubert
MUUD
- Kohupiim köömnetega
- Munavõi
- Sõir
- Hapupiimapudi
- Kaerakile
- Kamakäkid
- Nott ehk paks kaste
Kali
Vanade eestlaste tavaline jook oli kali ehk taar, millele sageli lisati kadakamarju. Seda valmistatakse nii, et ahjus pruunistatud leivale valatakse peale keev vesi, lisatakse mõni musta sõstra oks ja lastakse mõni tund seista. Kurnatud kaljale lisatakse soojas vees lahustatud pärm ja suhkur. Seejärel lastakse joogil seista ning valatakse kaljanõusse. Mõne päeva pärast võib tarvitama hakata.
Kadakamarjajook
Palju kasutati ka kadakamarjajooki – meest, veest ja pärmist valmistatud meejooki. Leivale rüübati peale ka jahukördiga segatud hapupiima. Kevaditi joodi värsket kase- või harvemini vahtramahla, kääritatult (suhkru ja jahu lisamisega) jätkus seda jooki kuni hilissuveni.
õlu
Tähtpäevadeks pruuliti õlut ja mõdu. õlut tehti tavaliselt odralinnastest, kuid kasutati ka rukist, nisu või kaera. Paikkonniti ja eri aegadel on õlut pruulitud erineval viisil. Meemõdu tegemiseks keedetakse vesi sidrunikoortega ja lisatakse mesi. Kui mesi on sulanud, siis vedelik jahutatakse ja lisatakse vees lahustatud pärm. Joogil lastakse 2–3 päeva käärida, siis kurnatakse ja valatakse pudelitesse.
Tänapäeval asub Eesti suurim õlletehas Sakus, teist kohta hoiab Tartu A.Le Coq. Populaarseimad õlled on A.Le Coq Premium ja Saku Originaal. Peale õlle toodavad õlletehased veel ka kalja, mahlajooke, limonaadi, lauavett ja muud.
Viin
Viina hakati Eesti territooriumil põletama 15. sajandil, kuid õlut ta välja tõrjuda ei suutnud. Eesti on nii kangete alkohoolsete jookide kui ka õlle, veini ja teiste lahjade alkohoolsete jookide tarbimiselt Euroopas esirinnas. Noorte hulgas on eriti populaarsed siider, long drink ja kokteilid.
Eesti suurim kange alkoholi tootja on Liviko, mis toodab viina kõrval ka likööri, viskit, džinni, bitterit ja brändit. Populaarsemaid viinasorte on Laua Viin. Eesti tuntumad kaubamärgid on aga viin Viru Valge, mida toodetakse kõrge kvaliteediga teraviljapiiritusest ja eritöödeldud veest, ning tumepruun rummimaitsega kange liköör Vana Tallinn.
Kokteil “Agnes ja Gabriel” koosneb Agnese liköörist (3 cl) ja Gabrieli liköörist (3 cl) ning sidruni- ja apelsiniviilust, kokteil “Vana Tallinn” aga liköörist Vana Tallinn (2 cl) ja viinast Viru Valge Vanilla (2 cl) ning õunamahlast (8 cl). Kokteil “Eesti neiu” koosneb viinast (2 cl), Agnesest (1 cl) ja Aedmaasika nalivkast (1 cl).
Kui umbes 90% Eesti viinaturust on Eestis valmistatud viina käes, siis veine peamiselt imporditakse.
Muud joogid
Eesti veinitööstus on hõivanud vaid umbes viiendiku veiniturust, kusjuures vähemaks on jäänud piirituse baasil valmistatud niinimetatud peediveini ja juurde tulnud naturaalset toodangut. Eesti suurim veinitootja on Põltsamaa Felix. Kõige populaarsem puuviljavein on Põltsamaa Kuldne ja marjavein Põltsamaa Tõmmu.
Eestlaste hulgas on väga populaarsed piim ja teised piimajoogid (hapupiim, keefir, jogurt, pett).
Kuni 20. sajandi alguseni kohvi Eestis peaaegu ei tuntud, ka kohvi valmistada oskasid vaid vähesed. Praegu joob eestlane keskmiselt ühe tassi kohvi päevas.
Alkoholivabadest jookidest juuakse eeskätt mitmesuguseid karastusjooke ja pakendatud vett. Uutest jookidest on kõige eksootilisem Eestis toodetav jäätee, milles kvaliteetne tee on kombineeritud puuviljamaitsega.
Allikas: “Euroopa söögid ja joogid”- Tammerraamat, 2005.
