Piim, mida toiduks tarvitatakse jaguneb toorpiimaks, mõnevõrra pikema säilivusajaga pastöriseeritud piimaks ja mitmekuulise säilimisajaga kõrgpastöriseeritud piimaks.

Toorpiima eeliseks loetakse biokeemilise koostise (vitamiinid, ensüümid, rasvakerakesed jne) lüpsijärgset säilimist muutumatul kujul. See tagab piima kui toituaine kõrge biovääruse.

Piima pastöriseerimise põhieesmärkideks on inimesele ohtlike mikroobide hävitamine ja toote säilivusaja pikendamine. Samuti pidurdab see piimrasvade rääsumist. Pastöriseerimisel kaob aga piima loomulik bakterivastane toime ning väheneb osade vesi- ja rasvlahustuvate vitamiinide sisaldus. Kõrgpastöriseerimisega (piima lühiajaline töötlemine temperatuuril 135-150°C) kaob kogu piimas leiduv mikrofloora ja see tagab piima pikaajalise säilimise ka toatemperatuuril.

Eesti ostja eelistused piimatoodete suhtes on nende aastatega mõnevõrra muutunud. Joogipiim on pidanud andma ruumi teistele värsketele piimatoodetele, aga ka muudele jookidele. Küll tervislikkusest, küll säästlikkusest ajendatuna ostetakse vähem võid. Samas eelistavad ostjad siiski eestimaiseid tooteid. Põhjusteks tervislikkus, harjumuspärane maitse ja kõrge kvaliteet.

Eesti joogipiima tarbimine elaniku kohta on võrdne Prantsusmaa, Saksamaa, Tšehhi, Belgia ja Poolaga. Kui aga Iirimaal jõi iga inimene (EKI andmetel) 2003. aastal keskmiselt 157 kg piima aastas, siis Eestis vaid 74 kg. Juustu süüakse kõige enam Kreekas (28 kg inimese kohta aastas), Eesti on kümne kiloga ühel tasemel Poola ja Portugaliga. Võid kulub nii Taanis kui ka Eestis 2 kg inimese kohta aastas, enim kasutatakse võid Prantsusmaal (8 kg).